24/05/2026
Käitumiskliiniku sõbrad avaldasid suurepärase lugemismaterjali!
Hea käitumine ei tohi sündida läbi hirmu.
Kes mäletab Cesar Millani? Tema kõrgaeg oli umbes 2004- 2011, aga eriti 2005 – 2010, mil Dog Whisperer with Cesar Millan oli USA ja paljude teiste riikide üks populaarsemaid koerasaateid.
Tänaseks on veterinaarkäitumisspetsialistid, etoloogid, loomakaitseorganisatsioonid ja rahvusvahelised treenerite ühendused ühel meelel, et:
Cesar Millani treeningmeetodid on vägivaldsed, põhjendamatult jõulised ning ei põhine täielikult tänapäevasel koerte käitumisteadusel ja heaolupõhistel treeningpõhimõtetel.
Veidral kombel on Napoleongi kellegi imetlusobjekt veel 200 aastat peale seda, kui ta võitles ja kaotas. Pange tähele - kaotas, seega ei olnud suurepärane väejuht, strateeg ja poliitik. Nii pole imestada, et 15 aastat peale Cesar Millani “võidukäike” on veel hulk inimesi, kes teda fännab ja veider küll, end temaga samastada püüab. Aga, jah, Napoleone on alati jagunud. Ju siis Cesareidki.
Kui Eesti loomaomanike kogukonnas Millan tuli ja läks ning tundub olevat üsna unustatud, siis ega keegi pole eriti analüüsinud (saati veel kirjutanud), mis tema fenomen oli ja miks tema õpetamismeetod on koeravaenulikuks tunnistatud.
Alustaks õige päris kaugelt. Veel mõnikümmend aastat tagasi arvati, et väga väikesed lapsed ei tunne valu samamoodi nagu täiskasvanud. Otse loomulikult ei vasta see tõele, aga tookord arvati nii. Teaduse arenedes oleme saanud teada, et ka loomadel on keerukad emotsioonid, stressireaktsioonid, mälusüsteemid ja sotsiaalsed vajadused. Ja kui me treeningust räägime siis ei ole enam ainumäärav “Kas loom teeb soovitud asja”, vaid tuleb arvestada “Kuidas loom end selle protsessi ajal tunneb”.
Õppimine on protsess, mitte ainult käsklused (“istu”, “lama”, “kõrval”, “siia” jne.). Õppimine on ka arusaamine sellest, kas maailm on turvaline, kas inimene aitab või teeb haiget, kas eksimine on ohtlik, kas stressiolukorras saab abi, kas nende signaale kuulatakse. Ja väga suur osa sellest õppimisest toimub emotsioonide kaudu.
Kaks lihtsustatud õppimisviisi:
1. Emotsionaalne õppimine, kus aju salvestab kogemuse koos tundega. Näiteks: “See koht oli äge.”, “See inimene tekitas turvatunde.”, “See heli ehmatas.”, “Selles olukorras sain haiget.”. Niisugune õppimine muutub eriti tugevaks siis, kui mängus on näiteks hirm või valu, stress, paanika, frustratsioon, tugev ebakindlus jne. Ning enamasti tuleb mängu selline oluline asi nagu ellujäämisinstinkt. Kui loom tunneb ohtu, ei ole aju eesmärk enam “hästi õppida”. Eesmärk on ellu jääda.
2. Instrumentaalne õppimine ehk Skinneri õppimine on õppimine läbi tagajärgede. Kui looma enda mingi käitumine toob kaasa hea tulemuse, suureneb selle käitumise tõenäosus. Kui tulemus on ebameeldiv, võib käitumine väheneda. Miks Skinneri õppimine? Kuulus psühholoog B. F. Skinner uuris õppimist kontrollitud tingimustes – sisuliselt tühjas toas (pigem kastis, kuna kasutati laborirotte), kus vaid üks külg oli muule maailmale avatud. Need uuringud olid väga olulised ja aitasid mõista õppimise põhimehhanisme. Aga päriselu ei toimu steriilses “Skinneri kastis”. Päris elus mõjutavad õppimist emotsioonid, valu, uni, stress, hormonaalne seisund, geneetika, varasemad kogemused, keskkond, nälg, frustratsioon, turvatunne jne.
Kahjuks arvavad nii mõnedki “koeralausujad”, et nende poolne surve (karistus) on olnud edukas ja muutnud koera rahulikumaks (ei võitle enam vastu), aga tegelikult mingit rahunemist ei toimu, lihtsalt looma strateegia muutub. Kui koer satub olukorda, kust pole pääsu (surve on pidev, vältimine ei tööta, protestimine ei aita, abi ei tule), siis võib loom hakata kasutama teistsuguseid ellujäämisstrateegiaid, mis näevad välja nagu rahunemine, allumine või parem kuulekus. Enamasti ei tähenda see aga sugugi paremat emotsionaalset seisundit. See võib tähendada hoopis seda, et loom ei näe enam võimalust olukorda mõjutada.
Koerte ja hobustega on tehtud palju selleteemalisi uuringuid, mis näitavad, et aversiivsed (ebameeldivuste kaudu mõjutamine) meetodid suurendavad stressi, loomade kehakeel muutub pingelisemaks, suureneb vältimiskäitumine, optimism, tahe ja turvatunne vähenevad, suureneb hirm ja agressiooni risk.
Olgu kõrvale toodud ka positiivsete õppemeetodite eelised:
• parem koostöö,
• suurem motivatsioon,
• parem õppimisvõime,
• väiksem stress,
• tugevam usaldussuhe inimese ja looma vahel.
Tihtipeale arvatakse, et halb käitumine (koer ei kuula, tirib rihmas, reageerib teistele koertele, ei suuda rahuneda, haugub, ei tule kutsumise peale jne.) on lihtsalt puuduliku koolituse või ära hellitamise tulemus. Jah ja ei. Võib muidugi olla, et koerale ei ole õpetatud kombeid ja piire, omanik ei ole oma soovides ja korraldustes järjekindel või vastupidi ootab liiga palju oma koeralt, aga sageli on kehva õpitulemuse taga segadus, hirm, valu, stress, frustratsioon, ebakindlus, varasemad kogemused jne, mistõttu koer küll tahaks õppida, aga tema närvisüsteemi seisund ja/või tema keha ei luba seda.
Kaasaegsed treeningmeetodid võtavad selliseid asju arvesse. Loomasõbraliku treeningu eesmärk ei ole pelgalt kuulekus. Ei oodata ainult lihtlabast looma kontrollimist, vaid koera soovitakse õpetada, toetada, aidata tal erinevates olukordades toime tulla, püütakse suurendada turvatunnet ja luua usaldust. Sest kõige parem õppimine toimub siis, kui looma õpetamine ei toimu vaid käitumist prioritiseerivalt lähtekohalt, vaid saadakse aru, et hea õppekogemuse jaoks peab pidevalt arvestama ja tagama looma heaolu ja emotsionaalset turvalisust.
Otse loomulikult peab koeraomanik oma koera kontrollima (seda eeldab meilt juba ühiskond ja loomapidamise reeglid), aga kuulekus ja kontroll ei ole põhieesmärk. Peamine on õpetada loomale oskusi, mis aitaksid tal inimühiskonnas hästi elada ja pakkuda vastukaaluks rohkem kontrolli oma elu üle. Oleme liikumas eetilisemate inimese ja looma vaheliste suhete poole, kus loomi võetakse võrdväärsete suhtluspartneritena ja arvestatakse nende kui isikutega. Sellised eetilised inimese-looma suhted põhinevad usaldusel ja koostööl, mitte domineerimisel ja jõu kasutamisel.
Kahjuks on Eestis veel selliseid koeratreenereid, kes kasutavad ajast ja arust jõupõhiseid ning loomi kahjustavaid meetodeid ja isegi demonstreerivad neid avalikult. Tekib vägisi arvamus, et neil küll on olemas oma praktiline kogemus käitumise muutmise osas, kuid puudub tihti nii kitsam kui ka laiem teoreetiline arusaam, millised on nende meetodite jäljed loomale tema heaolu ja tervise vaatevinklist.
See tähendab, et nad ei adu ka ise kui loomavaenulik nende õpetamisviis on. Koerte treenimine ei ole talendi, karisma või sisetunde küsimus, treeneril peab olema vastav ettevalmistus, mida kahjuks on suhteliselt keeruline kontrollida.
Treenerite puhul tuleb siiski katsuda uurida kvalifikatsiooni ja teaduspõhiste meetodite järgmist. Püüdke treeneriga suheldes aru saada, kas tema eesmärk on saada loom iga hinna eest soovitult käituma või oskab ta arvestada ka loomaga: mida koer sel ajal tunneb, kas ta võib kogeda hirmu või valu, kuidas stress mõjutab õppimist ja mida selline kogemus teeb looma ajule ja heaolule pikemas perspektiivis. Jõupõhise ja ebasõbraliku treeninguga on võimalik inimese ja koera suhted jäädavalt ära rikkuda. Ja sageli ei käi see ainult koera valesti treeninud inimese, vaid kõigi pereliikmete kohta.
Kui vähegi tunda koerte kehakeelt, siis on palju informatsiooni treenerite poolt postitatavates õppevideotes. Õppige lugema koera stressi ja hirmu ilminguid. Kui teie poolt valitava treeneri õppe all olev koer neid näitab, siis oleks targem otsida keegi teine. Sest kannatajaks ja kahjude kandjaks jääb koer koos oma perega, mitte treener.
NB! Koerte kehakeele paremaks tundma õppimiseks soovitame jälgida Teadlik koeraomanik postitusi “Kehakeele kolmapäev“
