25/04/2025
Aprilli alguses oli mul võimalus koos hobusega osaleda akadeemilise ratsutamiskunsti seminari raames ühes Kenneth Vansweevelti treeningtunnis. Olles varem korduvalt seminaridel vabakuulaja-pealtvaataja rollis olnud, oli see minu jaoks uudne ja põnev kogemus.
Nagu ikka juhtuda võib, tingib kodusest platsist väljaspool olev keskkond, et trenn on natuke erinev sellest, mida võimalik koduväljakul teha.
Minu tavapärase trenniplaani elavdamisse panustas maneeži katuselt maha kukkuv lumi, mille hääl hobuse ärevust tõstis.
Nagu juba varasemalt kogenud olen, siis kui hobune midagi kardab, tasub esmalt tegeleda selle hirmu maandamisega – ehk jäin ise rahulikuks ja liikusin hirmutava elemendi (lume) suunas, näidates ka hobusele, et lund ma ei karda ja see meid ära ei söö.
Hobuse kõrval maa peal olles on seda teha muidugi hulga kindlam, kui sadulas (veel üks boonus maatöö harrastamise juures) :)
Ja pakkuge, palju läks aega, et hobune taas endaga kaasa mõtlema saada?
Ainult ca 5 minutit – hirmutavas olukorras olles tundub see aeg endale pikem, aga videosalvestiselt on näha, et juba 5 minuti pärast saime trenniharjutustega jätkata.
Siit nõuanne: kui hobune kardab, võta natuke aega ja kasvata hobuse enesekindlust hirmutava asja suhtes – minu meelest on see hulga parem ajaline investeering kui kogu ülejäänud trenn pooleldi ärevil hobusega midagi korda saata püüda.
Olen endaga rahul, et suutsin hobuse keerulisest olukorrast välja juhtida ja minu jaoks oli see eriti väärtuslik kogemus, sest sain ka ise otsa vaadata ühele oma varasemale hirmule: mis saab siis, kui on hea võimalus juhendatud trenniks, aga hobune ei ole ärevuse tõttu valmis kaasa tegema.
Mu armas trennikaaslane Tarapita suutis üllatavalt hästi oma hirmuga toime tulla ja kui treeningtunni alguses olin ma üsna veendunud, et hobuse pea ja kaela allapoole küsimine ei ole pärast ehmatust võimalik (kuna see eeldab hobuselt vaimset valmidust keskkonda taas usaldada), siis pärast hirmuga tegelemist saime Kenneth Vansweevelti juhendamisel trenniga jätkata ning hobune oli nõus olukorda usaldama ja ka pea ning kaela taas allapoole tooma.
Lisan ka mõned illustreerivad videoväljavõtted (kvaliteet pole just parim, aga hobune ja mina oleme tuvastatavad) ;)
Olen nii-nii tänulik Tarapitale koostöö, Kennethile juhendamise, Piretile juhendamise ja hobuse laenamise eest ja Janele ning Karitale, kes eelmisel sügisel selle mõtte (tulla seminaril hobusega koos trenni) mu pähe istutasid. Aitäh! 🧡
