31/12/2025
Ahjus on praksumas tuli, tuba on täitunud soojusega ja mõtisklen peagi lõppeva 2025 aasta üle. Salme Vet Punkti jaoks algas aasta nagu ikka tavapärases rütmis ja lõpp osutus ootamatult sündmuste rikkaks, mis päädis tööalaselt tänavale sattumisega.
Sellega seoses meenub mulle ülikooliaeg, kus ühel ilusal talveõhtul olime ühikakaaslasega Tartu raekoja platsis ja mõtisklesime, mida huvitavat teha. Taamal paistis Pirogovi mägi ja spontaanselt lendas lendu idee-lähme pudeleid korjama. See oli soov näha päris elu. Kui te arvate, et seal territooriumil võtad kätte ja hakkad pudeleid kotti noppima, siis te eksite. Seal on ka omad pealikud ja reeglid. Meid vaatas ülalt-alla habemes mees, tõenäoliselt tema oligi peaboss. Ta muigas kergelt ja pilgus oli tal väsimust, kuid miski pani teda mõtlema ja ta lausus otsekoheselt "las ullikesed proovivad". Kõik, kes midagi on elus proovinud saavutada läbivad tuleproovi. Noorte ja ullikestena hüppasime pea ees vette ja mõeldes "mis seal rasket on". Seal olid oma piirkonnad ära jaotatud, me olime osavad ja meile avanesid aina suuremad võimalused. Muidugi oli ka selles pudelikorjamismaailmas kujunenud omamoodi turumajandus ja eks nii mõnigi inimsilm vaatas meid üleoleva pilguga. Me saavutasime teatud respekti tänaval. Seal oli üks säädus ja üks paragrahv. Kui selle vastu eksisid, oli kohus karm, õiglane ja elu lõpuni meeldejääv.
Aegajalt ikka pargipingil istudes ja juttu ajades, said aru, et need tänaval olevad inimesed olid jäänud jalgu võimule, riigile, liigikaaslastele. Nad olid kehtestanud oma maailma, kus ei olnud vahet, mis päev, kuu või aasta on. Nad vaatlesid, nad nägid palju, aga vaikisid. Aga teate, oma koertest hoolisid nad rohkem, kui ükskõik millest muust. Esimesed praktika kogemused saigi ellu viidud tänaval, kus ühel tudengihakatisel oli kaks kätt, kaks kõrva, kaks silma ja aju, mis igapäevaselt küllastus veterinaartarkustega koolitundidest. Just täpselt kliinilisest ülevaatusest, anatoomia tundmisest algas kõik, et leida terviseriket põhjustav lühis. Need olid teadmised, mitte masinad, mis aitasid kitsates oludes hakkama saada. Vahel juba sai ilma põhjalikult uurimiseta öelda, et Sputnik-sa ikka ei õpi, jälle oled konti söönud.
Hea sõber, kui Sul on soe tuba ja ninaesine rikkalik, siis tea, et Sul on kõik hästi. Kui aga lakk tuules lehvib ja näpuotsad on külmast lillad, siis tea, et see ongi päris elu. Kui täna välja lähed uut 2026 aastat vastu võtma, siis need inimesed kelle kodu on tänaval, naerata talle siiralt ja soojalt. Ta küll ei pruugi Sinuga tahta rääkida ja suure tõenäosusega ei vasta ta ka klišeele "kuidas sul läheb?", aga näita, et märkad ühte vaikset peidus olevat osa Eestimaast!
Head lõppevat aastat ja peagi algavat uut 2026 aastat! Uueks aastaks annaksin kaasa ühe mõttetera meile kõigile: head elu ei saa anda, seda saab ise teha ja teistega jagada!
