22/06/2026
Kui hobune ei taha vette vms kohta minna, siis selle saab lahendada mitut erinevat viisi- teadliku surve rakendamise ja selle õigeaegse maha võtmisega, teise hobuse julgustamisel/eeskujul, seal kohas pikalt aega veetes ja talle näiteks lisasööta andes jne.
Kirjeldan esimest varianti.
Tekitan hobusele läbi õigeaegse surve rakendamise ja maha võtmise olukorra, kus vee poole minek on tema enda jaoks parem valik kui sellest eemale tõmbamine.
Keeran hobuse näo vee suunas, ootan, märkan et hobune lõdvestub, premeerin ja kiidan ning siis taandan paar sammu ja jalutan ´kollist´ eemale.
Suunan ta uuesti näoga vee suunas ja seekord palun veerand sammu veele lähemale astuda. Kui ta seda teeb, ootan ära, kui ta lõdvestub ja siis taandan paar sammu ja teen temaga jalutades suure voldi, ehk õpetan hobusele, et lõdvestuse ja rahuliku käitumise eest saab ta ´kolli´ juures minema. Eemale kõndimine on ülioluline ,et hobune lõdvestuda ja et ma ei kärsataks tema aju kokku- see pole trenni eesmärk ;)
Juhul kui palun hobusel astuda sammukese vee poole ja ta tagurdab ja tõmbab käest ära ning ma luban tal seda teha, siis ta õpib, et sellise käitumisega vabaneb ta harjutusest ja hakkab seda järjest rohkem pakkuma.
Kui aga sellisele käitumisele järgneb " töö" - näiteks väikesel ringil traavi jooksmine või hästi pikalt taandumine, siis peale paari kordust hobune mõistab, et tema enda jaoks on palju kasulikum astuda vee poole, kui teha " tööd" ja raisata energiat.
Hobune on äärmiselt energiasäästlik ja võimalusel valib ise lihtsama olukorra, kus energiat ei kulu.
Eesmärgiks ei tohi võtta, et ühe trenniga on hobune vees vaid eduka õpetamise eesmärk peab olema see, et iga kord hobune astub veerand sammu lähemale.