L.M.Veterinaaria

24/06/2025

Üks väga armas lugu taaskohtumisest. Kahjuks enamikel kadunud loomadel nii hästi ei lähe. Miks?

Sest endiselt on väga palju koeri-kasse mikrokiibiga märgistamata ja lemmikloomaregistrisse kandmata. Õnneks on seda väga kerge parandada - tuleb vaid visiidiaeg kiibi paigaldamiseks kokku leppida.

Kiibista oma loom, et kaduma minnes oleks tal parimad võimalused turvaliselt koju tagasi jõuda!

Paari nädala eest juhtus armas ime, kui üks inimene vaatas meie kodulehelt Võru varjupaiga kasse ja märkas seal meie Lailat. Laila meenutas talle tema kass Ampsut, kes oli Võrumaal rändama läinud juba eelmisel suvel ja jäljetult kadunud. Kui ta meile telefonitsi rääkis, millise iseloomuga tema eelmisel aastal kaduma läinud Ampsu oli, siis olime kõne ajal juba kindlad, et tegemist on sama kassiga. 🐈

Lootusrikas omanik tuli kassi varjupaika vaatama ja selguski, et meie Laila oli hoopis eelmisel aastal kodust rändama läinud Ampsu! Kus Ampsu kõik need kuud veetis, ei oska me öelda - meie hoolde jõudis ta alles tänavu veebruaris, kui tähelepanelikud külaelanikud märkasid abivajavat, apaatset ja räsitud kassi ja sellest meile teatasid.

Koju jõudes puges Ampsu korra peitu, kuid veidi ringi vaadanud, maandus ta voodisse päikeselaigu sisse magama. 🥰

Nüüd on Ampsu kiibistatud ja registrisse kantud – kui ta peaks veel kunagi uitama minema, teame kohe, kellele ta kuulub.

👉 Palume kõigil loomaomanikel:

✔️ Kiibistage oma loomad
✔️ Kontrollige, et teie andmed lemmikloomaregistris on korrektsed
✔️ Ainult nii saavad loomad kiiresti tagasi oma inimeste juurde!

20/05/2025

Hobuse hambad ja aeg. Leidsin loengu jaoks materjale ette valmistades kaks hiljuti eemaldatud hammast - mõlemad 15-16 aastastelt hobustelt ja tegelikult suus kõrvuti oleva asukohaga. Ometi on nende kulumine nii erinev! Loomulikult on üks faktor see, kuidas on hambaid elu jooksul hooldatud, kuid olulisim vahe on siin ilmselt hammaste “elueas”. Lühem hammas, esimene purihammastest, on vanim hammas hobuse suus. Samal ajal on neist pikem aga viimane eespurihammas, mis lõikub oma naabrist umbes 3 aastat hiljem.

28/04/2025

Ajad, kus ussirohtu anti kõigile hobustele kaks või enam korda aastas, hakkavad jääma möödanikku. Olen uhke, et mu klientide seas väga palju teadlikke hobuseomanikke, kes lasevad oma hobuste roojaproove uurida, et välja selgitada, kas ja kellele karjas olevatest hobustest on tarvis ussirohtu anda. Ehkki esialgu tundub roojaproovi tegemine lisakulu, säästab see kokkuvõttes raha ja hoiab kasutusel olevad toimeained (uusi ei ole kuskilt juurde tulemas!) efektiivsena. Kevad on roojaproovi uurimiseks parim aeg!

16/04/2025

Eestis on hiljuti taas diagnoositud EHV-1 närvivormi haigestumisi.

Piirake hobuste ja inimeste liikumist tallide vahel ja järgige üldisi bioturvalisuse nõudeid - see võib kõlada hirmus igavalt ja kulunult, kuid aitab hoida Teie hobused terved ja piirata viiruse levikut!

14/02/2025

Mida teha, kui su hobune on ülekaalus ja ei võta kaalus alla?

• Kaalu heina. Alustuseks võiks piirata kogust 1,75%-ni kehakaalust. Näiteks 500kg kaaluvale hobusele on see 8,8 kg ööpäevas. Kui hobune on harjunud sööma heina vabalt, ära tee piiranguid liiga järsku. Vajadusel kasuta slow-feeding võrku, et vältida pikki söömispause.
• Leota heina. Leotada tuleks vähemalt 30-60 minutit.
• Ära anna hobusele jõusööta. Vitamiinide ja mineraalide tarbe katmiseks tuleks valida sobiv mineraalilisand või balancer-tüüpi sööt, kui vaja on ka lisavalku.
• Võid osa heina asendada põhuga. Põhk täidab kõhtu ja pakub hobusele tegevust, hoides ära frustratsiooni, stereotüüpseid käitumisi ja terviseprobleeme, samal ajal annab ta vähe energiat.
• Ära lase hobust karjamaale. Karjamaarohi on suhkru-ja tärkliserikas, mis tõstab laminiidiriski väga kõrgeks. Samuti ei ole söödava karjamaarohu kogust võimalik mõõta ja kontrollida.
• Kui hobusel ei ole treeninguks vastunäidustusi (laminiit, longe jmt), siis hoia ta regulaarses treeningus. Kui hobune on enne puhanud, siis alusta koormuse tõstmist järk-järgult. Ka aktiivne jalutamine mõned korrad nädalas on parem kui üldse mitte treeningut.

• Lepi kokku aeg konsultatsiooniks ja insuliinitaseme määramiseks. Konsultatsiooni käigus saab keskenduda individuaalse plaani väljatöötamisele lähtudes konkreetse hobuse vajadustest ja senisest elukorraldusest ning anda detailsemaid soovitusi.

08/02/2025

PPID ehk Cushingu tõbi on vanematel hobustel levinud haigus, mis põhjustab hormonaalseid häireid ja mitmeid terviseprobleeme.

07/02/2025

Leptospiroos on koertel esinev ohtlik haigus, mida põhjustab bakter Leptospira. Bakter võib nakatada kõiki imetajaid, sealhulgas ka inimesi. Haigestumise korral on enamasti vajalik intensiivravi ja haiguse tagajärjel võib välja kujuneda tõsine maksa-ja neerukahjustus ning isegi surm. Kõige tavalisemad esmased sümptomid on üsna ebamäärased nagu isutus, loidus, oksendamine, kõulahtisus, muutused uriinitootmises.

Koerad nakatuvad leptospiroosi enamasti näriliste vahendusel, nendega otse kokku puutudes või kaudselt keskkonna vahendusel näriliste uriiniga kokku puutudes, näiteks juues veekogudest (eriti seisvad veekogud, porilombid). Seetõttu on riskirühmas koerad, kes liiguvad palju looduses ja veekogude läheduses – sellegipoolest võivad leptospiroosi haigestuda kõik koerad.

Leptospira bakteritüvesid on väga palju erinevaid (üle 250) ja vaktsineerimisega ei ole võimalik pakkuda kaitset neist absoluutselt kõigi vastu. Sellegipoolest on võimalik vaktsineerides koera haigestumise riski märkimisväärselt vähendada, sest vaktsiinid pakuvad tõhusat kaitset neist levinuimate vastu.

Koeri võib vaktsineerima hakata 6 nädala vanusest. Esialgu tehakse 2 vaktsiinidoosi 3-4 nädalase vahega, edasi tuleb vaktsiini immuunsuse säilitamiseks korrata kord aastas.

Kas sinu koera vaktsiinid on kehtivad?

30/01/2025

Varssade ja ka täiskasvanud hobuste siseparasiitide tõrje vajab järjest teadlikumaid valikuid.

Hobuste solkmed on saavutamas resistentsust laialdaselt kasutatava ussirohu fenbendasooli suhtes. See võib kujutada tõsist ohtu varssade tervisele. Teadlased analüüsivad nüüd põhjalikult Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli (SLU) uut uuringut, mis näitab laialdast resistentsust selle ussi...

20/01/2025

Mineraalelement, millest meie piirkonnas hobuste söödas enim vajaka jääb, on kahtlemata seleen. Eestis on mullad valdavalt seleenivaesed ja seetõttu on väga madal ka meie koresöötade seleenisisaldus.

Täiskasvanud, umbes 500kg kaaluv hobune vajab NRC-soovituste alusel vähemalt 1 mg seleeni päevas, kuid see vajadus suureneb, kui hobune on aktiivses treeningus, krooniliselt haige või on tema immuunsüsteem muus osas kompromiteeritud. Optimaalse immuunfunktsiooni tagamiseks soovitatakse isegi seleeni kogust 3mg päevas.

Seleen on tähtis antioksüdant, mida vajab edukaks funktsioneerimiseks terve organism. Seleenipuudust seostatakse tihti erinevate lihasprobleemidega, kuid seleenipuuduse tagajärjel langeb ka immuunsus, halveneb kapjade kvaliteet ja võivad kahjustuda isegi süda ja hingamisteed. Eriti oluline on tagada piisav seleeni tase sugumäradele tiinuse vältel.

Õnneks on seleen üks neid mineraalelemente, mille taset hobuse organismis on võimalik vereproovi alusel usaldusväärselt hinnata ja järjest enam omanikke laseb seleeni taset hobuse veres rutiinselt kontrollida, et otsustada seleeni lisasöötmise vajaduse üle. Kuna piir seleeni puuduse, normaalse ja mürgistust tekitava taseme vahel on väga väike, ei tohiks seleeni manustada huupi.

Kui soovid lasta oma hobus(t)e verest seleeni taset kontrollida, võta julgelt ühendust aja kokkuleppimiseks.

Lisaks on minu kaudu võimalik soetada orgaanilist seleeni sisaldavat lisandit Hestevard Selen + E.

03/01/2025

Iga hobuseomanik on end leidnud ehk olukorrast, kus pea on küsimusi täis, aga need tunduvad tühised selleks, et nendega veterinaari tülitada. Kas usaldada dr Googlet, anonüümset foorumit, kohalikku kaardimoori või ehk leidub parem variant? Vääna tallides toimuval koolitusel on igaühel või...

02/01/2025

Hundihambad on väikesed, rudimentaarsed hambad, mis asuvad hobustel esimeste eespurihammaste ees, umbes sealsamas, kuhu asetuvad suulised. Hundihambad lõikuvad hobuse esimeseks eluaastaks ja sagedamini on neid ülemiste hammaste ees. Harvemini võivad hundihambad esineda ka alalõuas. Kuigi tihti esinevad nad paarina, ei ole tavatu ka ainult ühe hundihamba olemasolu ja on hobuseid, kellel hundihambaid ei tulegi.

Hundihammaste esinemisel eemaldatakse need enamasti enne ratsastuse alustamist, sest nad võivad suulise kasutamisel hobusele ebamugavust ja valu tekitada. Selle tagajärjel võib hobune olla sõites eest rahutu, keeruline pöörata või ühtlases kontaktis mitte püsida.

Kui hobusele kunagi suuliseid suhu panna ei plaanita, ei ole ka hundihambaid eemaldada vaja. Ka suurel osal ratsahobustel ei põhjusta hundihambad tegelikult mingeid kaebusi – nende eemaldamine on pigem ennetav protseduur võimalike probleemide vältimiseks. Noortel hobustel on hundihambaid eemaldada kergem ja oht hambajuure murdumiseks väiksem.

Hundihambad eemaldatakse lihtsa veterinaarse protseduuri käigus kasutades rahustust ja lokaalanesteesiat, et tagada protseduuri valutus ja ohutus. Igemesse jääb väike haav, mis paraneb mõne päevaga. Enamasti soovitatakse 1-2 nädala vältel hobusel suulisi mitte kasutada.

15/12/2024

Vereproovi võtmine ja selle analüüsimine on väga sageli teostatav protseduur, millel on oluline roll hobuse (või mis tahes looma) tervisliku seisundi hindamisel ja tihti ka diagnoosi kinnitamisel või ümberlükkamisel.

Verest saab määrata erinevate vererakkude arvu, mitmesuguseid põletikumarkereid, maksa-, neeru- ja lihasensüüme, verevalke, erinevaid hormoone, elektrolüüte, mineraalaineid ja palju muud. Kuna iga analüüs maksab, on oluline valida proovid, mis annavad asjakohast teavet.

Kindlasti ei tasu ka unustada, et vereanalüüs on vaid üks osa diagnostikast ja tulemusi tuleks tõlgendada anamneesiandmetest ja kliinilisest ülevaatusest lähtuvalt. Vastasel juhul võib oluline jääda tähelepanuta ning piiratud info põhjal tehtud järeldused olla ekslikud. Ka korrektne verevõtmise tehnika, proovide sobiv säilitamine ja õigeaegne analüüsimine on usaldusväärsete tulemuste saamiseks ülimalt olulised.

Hobusel võetakse verd enamasti kaelal kägivaos asuvast jugulaarveenist, sest see on suur ja kergesti ligipääsetav soon. Enamik hobuseid suhtub protseduuri täieliku ükskõiksusega, kuid aeg-ajalt tuleb ette ka hobuseid, kellel on nõelte suhtes hirm. Selliste hobustega on kõige tähtsam rahulik lähenemine ja nende harjutamine mõningate konkreetsete tehnikate abil – see teeb kergemaks ka taolised protseduurid tulevikus.