16/07/2026
Ottokar esimest korda groomingus.
Kõik läks imeliselt – Ottokar jagas mulle musisid, raputas end vannis nii hoogsalt, et olin hetkega läbimärg, seisis laual nagu tõeline näitusekoer ning jalutas lõpuks koju siidise kasuka ja rõõmsa meelega.
Aga selle loo juures on veel midagi, mis mulle väga hinge läks.
Ottokar tuli esimest korda groomingusse täiskasvanud koerana. Tema emme muretses väga – kas Ottokar peab vastu, kas ta ei lähe paanikasse, kas tal on turvaline ja kas temaga käitutakse õrnalt. Ja tead mis? See mure on täiesti aus. Kui usaldad oma kõige kallima neljajalgse kellegi teise hoolde, siis ongi loomulik, et süda natuke väriseb.
Sel õhtul oli tegelikult kaks vaprat.
Ottokar oli tubli ja rahulik ning tema emme pidas samuti kogu groomingu vapralt vastu. Tavaliselt ütlen “nii tubli!” koertele, aga täna tahan seda öelda hoopis omanikule.
Kui nad lõpuks koju läksid, kallistasime. Sest nii südantsoojendav on kohtuda inimesega, kes armastab oma koera kogu südamest. Nende omavaheline side on midagi väga erilist.
Aitäh usalduse eest, Ottokar ja tema armas emme. Sellised kohtumised tuletavad mulle meelde, miks ma seda tööd nii väga armastan. 🤍