28/06/2025
Kiri AK uudistereal- „Loomakaitsjaid pahandab kasside kiibistamata jätmine“. Tsitaat põllumajandusministri AK-s samal teemal olnud intervjuust. „Kasside kiibistamine on ikkagi suur kulu. Hinnanguliselt kolm miljonit eurot“. Mõlemad laused rõhuvad emotsioonile. Ühel puhul on keegi pahane ja teisel juhul tahab keegi tore inimene aidata meil raha kokku hoida. Suures plaanist kipub juba segaseks jääma, miks üldse loomadel kiibid peaks olema.
Eesti Vabariigis peab igal koduloomal olema omanik. Lühike vastus küsimusele MIKS on kiipi vaja kõlab- HETKEL EI OLE PAREMAT VIISI KUIDAS SAAB SEOSTADA OMANIKKU TEMA LOOMAGA. Ühest küljest saab eksinud, kuid registreeritud kiibiga loom kiiremini koju tagasi. On mulle kliinikusse toodud maanteel jalutanud koer, kelle omanikule on registrist leitud numbrile tehtud kohe kõne. Julgeks arvata, et ta oli õnnelik. Nii omanik kui loom. Teistpidi on olnud näiteks aastalõpul koeri, kes on sõbralikud, eksinud ja otsivad abi aga ainuke viis seda teha on pilt ja teade FB-sse üles panna. Paned pildi üles, aga loom peab ju kuskil olema ka.
Koerad koerteks. Tundub, et nende puhul keegi ei kahtlegi kiibi vajalikkuses. Aga mis suhtes kass erineb koerast. Ta on täpselt samuti koduloom, kellel peab olema omanik. Omaniku asi on vastutada, et ta kass oleks söönud, vaktsineeritud ja parasiiditõrje tehtud. Samuti ka see, et su armas lemmikloom naabreid (nii loomi kui inimesi) ei terroriseeriks ning laululinde ei murraks . Märksõna on OMANIKU VASTUTUS OMA LOOMA HEAOLU JA KA TEGUDE EEST. Võib olla nii mõnigi inimene mõtleks enne kaks korda looma võtmise üle järele kui ta teaks, et kiibistamine on üldine nõue ning omanikuna oled looma eest vastutav kuni tema elu lõpuni. Kokkuvõtteks. Kui on loom peab tal olema ka omanik. Kiip on hea vahend omaniku ja looma sidumiseks ning kasside kiipimata jätmine hulkuvate kasside arvu vähenemisele kohe kuidagi kaasa ei aita.